Ago Jaani

Eesti on kolmest küljest piiratud veega: põhjas ja läänes on Soome laht ja Läänemeri, kuid ka idapiir kulgeb kolmveerandi ulatuses piki veekogusid. Piirijõeks on Narva jõgi kogu pikkuses, kuid silmapaistvaim veekogu on Eesti idaosas muidugi Peipsi järv. Piki Peipsit kulgeb ligi 2/5 Eesti idapiirist.

Peipsi on Euroopa suuremaid järvi. Tema pindala on keskmise veetaseme juures 3555 km², millega ta on Euroopa neljas Laadoga, änisjärve ja Vänerni järel. Maailmas on Peipsi suuruselt 37., Euraasia mandril 14 kohal.

Peipsi on üsna omapärase kujuga, ta koosneb kolmest selgesti eristuvast osast. Põhjapoolne, kõige suurem osa on Peipsi kitsamas mõttes, nimetatud ka Suurjärveks. Selle pindala on 2611 km, mis moodustab kogu järve pindalast 73 %. Lõunapoolne osa, kujult üsna sarnane Peipsiga, on Pihkva järv pindalaga 708 km² (1/5 kogu järve pindalast). Neid ühendab väinataoline Lämmijärv pindalaga ainult 236 km2 (7 %).

Lämmijärvest ida poole jääb madal ja valdavalt soine Remda (Rämeda) poolsaar. Võiks öelda ka teisiti: Remda poolsaar eraldab Peipsi kaheks suureks osaks, mida ühendab poolsaarest lääne poole jääv pikk ja kitsas väinataoline Lämmijärv. Vaatamata sellisele omapärale on Peipsi siiski ühtne veekogu, veevahetus järve kahe suure osa vahel on Lämmijärve kaudu väga intensiivne.

Hoolimata omapärasest kujust on Peipsi kaldajoon vähe liigendatud ja suuri lahti ning poolsaari on vähe. Ka saari ei ole palju, saartest olulisemad on Peipsi ja Lämmijärve piiril asuv Piirissaar ning Pihkva järves asuvad Talabski saared ning Kolpino saar.

Vee hulk Peipsis on keskmise veetaseme juures 25,1 km³, mis ületab kahekordselt Eesti territooriumi jõgede aastase äravoolu.

Samas on Peipsi väga madalaveeline: tema keskmine sügavus on ainult 7,1 m. Eriti madalad on Pihkva järv (keskmiselt 3,8 m) ja Lämmijärv (keskmiselt vaid 2,5 m), kuid samas asub Lämmijärve läbivas vagumuses kogu Peipsi sügavaim koht 15,3 m. Peipsi kitsamas mõttes on veidi sügavam kui järve teised osad — Suurjärve keskmine sügavus on 8,3 m, suurim 12,9 m.

Vaatamata järve üldisele madalusele võib aga lainetus olla väga tugev, juba üle 12-15-meetrise tuulekiiruse juures võib laine kõrgus Peipsi keskosas ulatuda 2 meetrini. ,ldse on Peipsi laine võrreldes merelainetega lühike ja järsk, nii et juba veidigi tugevama tuule korral on paadisõit üsna tülikas, kui mitte ohtlikki.

Kuna Peipsi on rahvusvaheline järv, jaguneb ta kahe riigi vahel. Eestile kuulub 44 % kogu järve akvatooriumist, Venemaale 56 %.

Samuti jaguneb kahe riigi vahel Peipsi valgala 44 260 km² (ilma järve enda pindalata): 1/3 on Eestis, 2/3 Venemaa territooriumil.

Peipsil on kaks täiesti iseseisvat nime. Neist eesti Peipsi on üks iidsemaid kohanimesid meie alal, pärinedes arvatavasti esimestena mandrijää alt vabanenud Eesti asustanud põhjapõdraküttide keelest. Hiljem, I aastatuhande lõpus, jõudsid Peipsi lähistele slaavlased, kes andsid siinsetele soomeugri hõimudele nime tshud, tshudõ; sellest ka järve venekeelne nimi Tshudskoje ozero; seega siis tshuudide järv, tshuudide maa järv (järv tshuudide maal).

Peipsimaa Vene poolel on tänini säilinud palju soomeugri päritolu kohanimesid, pole palju öelda, et neid on enamus. Samal ajal paikneb peaaegu kogu Peipsi Eesti-poolse kalda ulatuses põline ja üsna kompaktne vene asustusala. Vene asustus on siin tekkinud mitme sisserändelaine tulemusena, kuid peamise osa moodustavad nn. vene vanausulised, kes põgenesid Liivimaale tagakiusamise eest Venemaal pärast Nikoni kirikureforme XVIII sajandil. See kitsas vanausuliste asuala piki Peipsi kallast on väga huvitav etnokultuuriline ala, kuna vanausulised on suures osas säilitanud oma kombestiku, rääkimata usulistest erinevustest vene ortodoksse õigeusukiriku tavadega võrreldes.

Peipsi on väga kalarikas järv, kuna kalade toidubaas on hea ja ka järve hüdroloo-giline rezhiim on kalade eluks soodne. Tavaliselt püütakse Peipsist 9000 – 12 000 tonni kala (vahepealsetel aastatel oli väljapüük küll oluliselt väiksem, kuid siin võis oma osa olla ka ebatäpsel püügistatistikal), üksikutel aastatel on kalasaagid ulatunud 14 – 15 000 tonnini. Peipsis elab 37 kalaliiki, millest peamised töönduskalad on peipsi tint, rääbis, peipsi siig, haug, koha, latikas, ahven. Kui varasematel aastatel oli väärtuslikumate liikide osa kogusaakides suhteliselt väike, siis viimastel aastatel on hinnalisemate liikide (eeskätt koha) osatähtsus kalapüügis oluliselt kasvanud ja nad moodustavad kohalike kalurite olulise ekspordiartikli.

Peipsi lähema ümbruse ehk Peipsimaa (kitsamas mõttes) maastikud on mitmekesised. Peipsimaa lõunaosa hõlmab Peipsi rannikumadalik, mis idakaldal läheb üle Narva jõe lähteni ulatuvaks Pljussa lavamaaks. Lääne pool ulatub Kallaste juures Peipsini Ugandi lavamaa, sellest põhja poole aga jääb Alutaguse madalik. Alutaguse metsased ja soised alad ulatuvad Peipsi põhjakaldal järveni. Järve põhjakallas on omaette loodusväärtus ja hinnatav puhkeala, kus vanadel rannaluidetel kasvab valdavalt ilus männimets ja vahetult järve ääres on suurepärane liivarand pikkusega ligi 40 kilomeetrit. See on tõeliseslt maaliline piirkond. Ilusat liivaranda võib kohata ka järve ida-kaldal, kuid idakallas on puhkealadena vähem kasutatav kui Eesti-poolsed alad, sest asustus on seal hõredam ja infrastruktuur vähem arenenud. Devoni liivakivide avanemisalal (Kallaste juures) on üsna maaliline pankrand. Viimase paari-kolmekümne aasta jooksul on aga oluliselt suurenenud kaldataimestiku levik, mistõttu paljud oma-aegsed avatud rannad on praeguseks kinni kasvanud laia kõrkja- ja pilliroovööndiga ning juurdepääs järvele on raskendatud, mistõttu mitmed potentsiaalsed puhkealad (mis ei ole oma iseloomult küll Peipsi põhjarannikuga võrreldavad) pole praegu enam kasutatavad.

Viimase kolmekümne aastaga on Peipsi oluliselt eutrofeerunud, kuid säilitanud siiski suhteliselt hea seisundi, mis lubab järve tulevikku vaadata optimistlikult.