Väino Puura

Põhja-Eesti klint ehk paekallas ehk pank on Ida-Eesti mereranna kaaslane. See eraldab kitsa mereäärse madaliku ülejäänud 30-80 m kõrgusest tasandikust. Põhja-Eesti panga kõrgeimad lõigud (40-56 m) on Aseri, Saka-Valaste-Ontika (56 m)-Toila-Voka-Päite ja Udria läheduses. Maapinna järsak, mille maapealset osa rõhutavad panga kõrgeimad lõigud, jätkub veel mere allgi, nii et maapinna suhteline kõrgus panga perve ja meresüvikute põhja vahel ulatub 200-250 meetrini. Nagu paiguti maapealne osagi, on merealune nõlv enamasti tunduvalt laugem kui järsk pank.

Pankranniku kõige järsema osa moodustavadki selle perveastangus paljanduvad Ordoviitsiumi lubjakivid. Allpool lamavad liivakivi- ja savikihid on enamasti kaetud rusukaldega. Siin-seal avavad aluspõhjakihte mere murrutav tegevus. Aladel, kus pankrannik on taganenud sisemaale nagu Narva jöe läheduses, jaguneb see mitmeks astanguks vöi laugeteks nõlvadeks.

Pankranniku teke on seotud Kvaternaari jääaja eelsete suurjõgede kulutava tegevusega, mis Soome lahe nõogi valmis vormis. Lõuna-Soomes ja ka Soome lahe põhjas avanevad Vendi ja Kambriumi pehmed savi- ja liivakivikihid kulusid kergesti, erosioonile vastupidavad lubjakivikihid aga moodustasid katte, mis ka allpool lamavaid pehmemaid kivimeid kulumise eest kaitses. Nii säilus suhteliselt kõrge Põhja-Eesti lavamaa ja klint. Mandriliustikud kulutasid klindiperve ja -järsakuid. Liustiku taganemise järel moodustunud jääjärv ja seejärel meri aga uhtusid panga jalamit, sellega noorendades klindinõlva järsemaks. Praeguse Soome lahe suunas avanevad jääajaeelsed jõeorud on täitunud jääaegse ja -järgse pinnakattega. Seetõttu avalduvad need vaid klindilahtedena, mille kohal järsak puudub (Purtse, Toila-Oru, Voka, Sõtke). Jääajajärgsed noored jõed ja ojad on sisse uuristanud lühikesed, järsunõlvalised orud, mille põhjaprofiili veel nüüdki kosed ja joad liigestavad (Narva juga ja järsunõlvaline org sellest allavoolu).