Väino Puura

Karsti laialdaselt tuntud ilmingud on vee lahustava tegevuse toimel kujunenud tühemikud lubjakivides ja dolomiitides. Karsti kõige tähelepanuväärsemad vormid on maa-alused koopad ja koopasüsteemid Alpides, Karpaatides, Kaukaasia jt. mäestikes. Aktiivsete karstikanalite põhjas voolavad veed jätkavad oma uuristavat tegevust. Põhja-Eesti, s.h. Ida-Viru aluspõhjas asuvatest karstivormidest tuntakse vaid karstilehtreid, ajutiselt veega täituvaid karstijõgesid ja -järvikuid, vett neelavaid kurisusid, karstiallikaid, mille puhul päriskarstivormid – koopad ja kanalid – pinnakatte alla peitu jäävad.

Karsti tekkeks on vajalikud teatavad kindlad eeltingimused: vees lahustuvad lõhelised kivimid (soolakivimid, lubjakivid, dolomiidid), rohked sademed varustamaks maa alust vooluvett ja piisavalt liigestatud reljeef, et maa-alused jõed võiksid sügavale tungimise järel mägede jalamitel avaneda.

Eesti aluspõhjas esineb mitmetel erinevatel geoloogilise arenguloo etappidel tekkinud karstivorme. Põlevkivikaevandamisel tuntuks saanud n.n. “ürgne” ehk maetud karst arenes Kesk-Paleosoikumis, Kesk-Devoni-eelsel kontinentaalsel ajal. Need avastati põlevkivi kaevandamise käigus. Vanimad karstiõõned on harilikult täitunud liivakas-savika materjaliga, mida kaevandusse läbimurdvad veed suutsid mõnikord lahti uhtuda.

Maapealsed karstivormid on paremini jälgitavad suhteliselt kõrgetel aladel, kus paest aluspõhi on kaetud õhukese Kvaternaarisetetest pinnakattega. Ida-Viru rikkalikumaid karstivorme on teada Ahtme (Jõhvi) kõrgendikult Kalina, Ratva, Kiikla jt. paikadest. Purtse jõe orundis asuvad Uhaku karstilehtrid- ja maa-alune jõgi. Põlevkivikaevandamise ja geoloogilise puurimise andmetel esineb karstikoopaid nendel aladel sageli kuni 15-30 m sügavuses, kohati madalamalgi. Pindmiste langatuslehtrite sügavus võib ulatuda umbes 5 meetrini, läbimõõt 15-25 meetrini ja enamgi. Maa-aluste jõgede pikkus võib olla kuni mõni km, ajutiselt veega täituvad karstiojad ulatuvad mõnesaja meetrini.