Eesti Panoraamgalerii



Paas Karst Klint Peipsi Maavarad (Alutaguse) Narva jõgi Soome laht	Pinnakate ja pinnamood Väino Puura Rohkem kui paljudes kohtades mujal, on Ida-Virumaa looduse, asustuse ja kultuuri kujunemist tinginud pinnamood. Pinnamood kajastab aga otseselt või kaudselt antud ala geoloogilise ehituse iseärasusi, mille tekke põhjuseks on eri aegadel aluspõhja ja pinnakatet vorminud geoloogilised protsessid. Virumaa maapõues lasub kristalne aluskord, mis moodustab Soome lahe põhjaranna kaljud ning paljandub üleskerkinud plokkidena veel Suursaarel ja Suur-Tütarsaarel. Tema pealispind nagu seda katvad settekivimikihidki on kõik nõrgalt kaldu (2-3 m/km) lõunasuunas. Ida-Viru settekivimilises aluspõhjas eristub koosseisult kolm erinevat korrust: Vendi ja Kambriumi liivakivi- ja savikihid, Ordoviitsiumi lubjakivi- (pae-)kihid ning Devoni punavärvilised mergli- ja liivakivikihid.
		Iga aluspõhja korruse avamusele vastavad teatud maastikulised iseärasused. Kvaternaarse pinnakatte setted vaid mitmekesistavad, paiguti muudavad selle vorme. Klindieelse künkliku Põhja-Eesti rannikumadaliku aluspõhi on Kambriumi savi- ja liivakivikihid. Klindieelse rannikumadaliku ja ülejäänud Ida-Viru silmapaistvaks piiriks on klint – Põhja-Eesti pank. Klindipealse Kirde-Eesti lavamaa aluspõhi on Ordoviitsiumi lubjakivide tasane pealispind, millel lasub vaid suhteliselt õhuke (enamasti alla 1-3 m) Kvaternaarne pinnakate. Looduslikest kuhjevormidest liigestavad seda harvad oosid (Uljaste, Sildoja-Mäetaguse, Illuka-Iisaku vallseljakud) või näiteks siiani mõistatusliku päritoluga Vaivara Sinimäed. Piir Kirde-Eesti lavamaa ja Alutaguse vahel on geoloogilisest vaatevinklist üsnagi üleminekuline. Paelava pinna järkjärguline madaldumine lõuna- ja idasuunas kaasneb metsade ja soode levikuga, mis ongi Alutaguse tunnuseks.
	Alutaguse aluspõhi on enamasti Ordoviitsiumi lubjakivikihid. Kuid Ida-Viru idaosas, Kurtna mõhnastiku ja Narva jõe keskjooksu vahelisel madalikul, mis kunagi (enne põlevkivikarjääride rajamist) moodustas Mustajõe lauge madalikulise valgala, lasub Ordoviitsiumil kuni 30-50 m paksune Devoni mergli- ja liivakivilasund. Devoni settekivmid täidavad seal ürgvana, Kesk-Devoni-eelset vagumust, mille põhjast lõuna suunas kerkis umbes 300 aastat tagasi teadaolevalt vanim paekivisein – klint. Devoni-aluste setendite pinnamoe analüüs on viinud meid järelduseni, et Kirde-Eestis ja naabruses asuvas Isuris kujundavad tänapäeva pinnamoe suurvorme ürgvanad, Devoni-eelsed reljeefielemendid, mis reliktidena on säilinud tänaseni. Sellised on Pandivere kõrgustik läänes ja Isuri kõrgustik idas, Venes, aga ka Ahtme (Jõhvi) kõrgendik, nende kõrgustike lauged lõunanõlvad ning Narva keskjooksu ümbritsev nõgu Eestis ja Venes.
		Laialt levinud, kuid enamasti õhuke pinnakate on moreen ja jääjärvede ning Peipsi varaste staadiumide liiv. Paks pinnakate moodustab kahe loodusliku piirkonna piirile jääva liigestatud liivakõrgendiku – Kurtna mõhnastiku. Peipsi järve vanu ja nüüdisaegseid luiteid võib leida kogu Alutaguses. Ulatuslikud on sood – turba levilad. Jõgede ja järvede võrk kajastab samuti aluspõhja üldist pinnamoodi. Peipsi nõgu on Devoni-eelse Narva jõe madalmiku lõunapoolne jätk, mida on süvendanud jääliustikud. Narva jõgi kasutas seda vagumust oma läbimurdel Soome lahe suunas. Aluspõhja reljeefist olenevalt voolavad väiksemad jõed kas Soome lahe, Narva jõe või Peipsi järve suunas. Palju järvi on kujunenud Kvaternaarse pinnamoe nõgudesse, mis suurelt osalt on soostunud.