Mari Must

Põhja- ja lõunaeesti murde kõrval on kolmas eesti peamurre kirderannikumurre, mis ulatub piki Eesti põhjarannikut Viimsi poolsaarelt Tallinna lähistel kuni Narva jõeni. Kui Harjumaa ja Lääne-Virumaa osas piirdub kirderannikumurde levila üksnes kitsa rannikuvöötmega, siis Viru-Nigulast alates hõlmab see kogu Ida-Virumaa. Üksnes Iisaku kihelkonna loodeservas, Oonurme kandis, on kõneldud Lääne-Virumaaga ühist põhjaeesti keskmurret ja kagu pool — Tudulinna ümbruses, Avinurmes ning Peipsi loodekaldal — idamurret.

Ida-Virumaa murrakud — Lüganuse, Jõhvi, Iisaku ja Vaivara —moodustavad ühtlasi kirderannikumurde idarühma, mis on kujunenud tihedas kontaktis Peipsi läänekaldal kõneldud põhjaeesti idamurdega ja põhja- ning idapoolsete läänemeresoome keeltega, eriti soome, isuri ja vadja keelega.

Kirderannikumurde kõige märgatavam erijoon, mis eristab seda teistest eesti murretest ja kirjakeelest, on vältevahelduse puudumine, s.t siin ei eristata 2. ja 3. väldet, vaid ühesuguse pikkusega hääldatakse nt. suured metsad ja [läks] suurde metsa.

Ida-Virumaa keskosa Alutaguse (Lüganuse, Jõhvi, Vaivara lääne- ja Iisaku põhjaosa) murdekeelt ilmestavad mitmed keelendid, millel on paralleele põhjaeesti idamurdes, soome murretes, isuri ja vadja keeles. Nõnda räägitakse siin juossa ‘joosta’, lassa ‘lasta’, pessä ‘pesta’, istuma: issuti, tõstama: tõsseti; javatama ‘jahvatama’, jõvikad ‘jõhvikad’; kauva ~ kavva, uuved ~ uvved, (laud:) lauvad ~ lavvad, õuves ~ õvves. Puhuti tabab vanemaid sõnakujusid kaul(a) ‘kael’, kaurad ‘kaerad’, naurama ‘naerma’, niul(a) ‘nõel’, siuluma ‘sõeluma’.

Sarnaselt vadja keelele iseloomustab Alutaguse murrakuid, aga ka idamurret rohke õ-hääliku esinemine (kõllane, kõrd, õhakas, õlema, õrav). Nagu mujal Põhja-Eestis, nii on ka kogu kirderannikumurdes ee, oo, öö diftongeerunud (nuor ~ nuar mies, lüömä ~ lüemä). Vanemas murdekeeles valitseb ä-harmoonia, s.t kui sõna 1. silbis on e, i, ä, ö, ü, saab kaugemal sõnas olla üksnes ä, mitte a, nt. lendämä, ämäläne ‘ämblik’, tüttär, üüdämä ‘hüüdma’. Sageli on säilinud 2. silbi täishäälik, mis eesti keeles on enamasti kadunud (laulaja, niitama, raudane), samuti ka vokaal nimetava käände lõpus (atra, tikka ’rähn’, ääsi, külmä ilma, vanasõna kuida lindu, nenda laulu).

Rohkesti omapärast leidub Ida-Virumaa murdekeele vormistikus. Kirderannikumurdele üldiselt omase tugevaastmelise i-mitmuse, nagu pienist vitsust, [kasukas] pihtul, puhti käsiga kõrval esineb siin sageli ka i-ja de-mitmuse põimumist (neil aigudel, üle jõgidest ja merejest, kõrvidega [müts], märgide silmidega, põlvi ~ põlvide [vahel]). Alutaguse murrakute, idamurde ja vadja keele ühisjooni on ainsuse osastav nagu isada, karuda, piigada, nuorikuda. Pikemate sõnade osastav on kirderannikumurdes lõputa (lueb raamatu, tieb viguri), l-, n-,r- järel d-lõpuline (kield, siend, suurd, küünald, pienard, siemend). Mitmuse osastav on kas lõputa (erni ‘herneid’, juuksi, värski ahveni, ilusi tütriku) või sageli diftongiline (nagu paremaid sidemeid, nii ka linduid, munaid, mustaid villaid). Sisseütlev kääne on kas lõputa (paneb jää ‘jäätub’, rönib puu, jäi rõuge, pandi kammitsa), vanas murdes je-lõpuline (tuli koduje, istu mahaje), ka ilma sõnasisese kaashääliku kahekordistumiseta (jäi elo, kukkus mere, istus rege). Alutaguse murrakute eripäraks on mitmuse sisseütlevad, nagu [vili pandi] akkide; [meni] parema paikade; [laps on mend] pulmaliste; [lei krambi jala] varvaste. Kogu Ida-Virumaal valitseb st-lõpuline saav kääne ([lehm jäi] ahtrast, [läks] ullust, [sai] ägedast). mb-line keskvõrre (paremb, madalamb) on omane kogu Virumaale.

Tegusõna mitmuse 1. ja 2. isiku pöördelõpp on idamurdes ja idapoolsetes läänemeresoome leeltes a-, ä-line (me tiema, elämmä, püüdäsimmä; te juota, lähätä, õstasitta ‘ostsite’, ainsuse 3. pööre on i-lõpuline või lõputa (ta lugi, meni ‘läks’, juoks(i), üttel ‘ütles’). Valitseb ulatuslik i-minevik (kardin ‘kartsin’, kuulin ‘kuulsin’, me tahima ‘tahtsime’, nad laulivad), selle kõrval ka omapärast si-minevikku (andas, kartas, ois ~ oidas, peks ~ peksäs, tapp ~ tappas, luotasin, maksasin). Üks erandlikumaid kirderannikumurdelisusi on eitusverbi pöördumine, mida Eestis tunneb veel üksnes vana Kodavere murrak. Nt. mina en saa arvo ‘ma ei saa aru’, sa et muista ‘sa ei mäleta’, emma viida [kallist aega] ‘ärgem viitkem...’, te etta saa ‘te ei saa’, näväd eiväd oska ‘nad ei oska’. Tingiv kõneviis on isi- või iksi- tunnusega (saisin ‘saaksin’, õlesin ‘oleksin’ joiksin ‘jooksin’, meniksin ‘läheksin’). Käskiva kõneviisi 2. pööre on ga- ka-tunnusega (panga, tehka, oidaga, viskaga), nagu ka idamurdes, soome, isuri ja vadja keeles. Umbisikulise tegumoe olevik moodustatakse kas ilma kse-lõputa nagu soome keeles (teha 'tehakse', aeta, kiideta, uolitsetta) või sse-lõpuga (lüiässe, tehässe) nagu kogu Ida- ja Lõuna-Eestis, samuti vadja keeles.

Vanas murdekeeles oli da-tegevusnimi lõputa (aja, vedä, viska, mielitä), mille kõrval on laialdaselt kasutusel vormid nagu andada, kartada, lükkädä, kielädä, püörädä. Erinevalt kõikidest teistest eesti dialektidest on kirderannikumurdes nud-kesksõna käändunud nagu soome keeleski (juobune piaga; [sien kasvab] mädänes maas; [saab] surne sõnumi; [innad on] alenenned; [tõi neid] kuivani õksi; ussitanned erned).

Muistne Virumaa on olnud üks eesti rahvuskultuuri hälle, moodustades omamoodi kontakttsooni eesti ning teiste läänemeresoome hõimude vahel. Vanale ühisele aluspõhjale on sajandeid kestnud läbikäimise tulemusena ladestunud üle Soome lahe ja Narva jõe üha uusi laenelemente, mida tänapäeval on üsna keerukas püüda murdele algupärastest nähtustest lahus hoida.

Muistsel Ida-Virumaal on vanim ja keskseim olnud Alutaguse murrakuterühm, kus kõige vanapärasem ja omanäolisem on olnud Lüganuse ja sellele lähedane Jõhvi rannikupoolne murrak. Iisaku oma suhteliselt hilisema asustusega moodustab siirdeala kirderannikumurde ja naaberalade vahel. Vaivara kihelkond taas on sõdades korduvalt kannatada saanud, tühjenenud küladesse on tulnud asunikke põhja ja kirde poolt ning kohalik alutaguselise aluspõhjaga murrak on vastu võtnud rohkeid ingeri- ja isuripoolseid mõjustusi. Viimases sõjas hävis Vaivara idapoolne asustus peaaegu täielikult ning sealsetest omapärastest murrakutest on säilinud vaid napid riismed.



Tagasi avaleheküljele